Oleme seda teemat käsitelnud paljudes ajakirjanduses ilmunud artiklites ning ka Riigikogu Toimetiste 37.numbris.

Eesti tööturg ei ole ressursisäästlik, efektiivne ega toeta uut majandust. Pingete lahendamise asemel tekitab neid juurde, mille üheks väljenduseks ongi soov tuua sisse massiliselt odavat tööjõudu, samal ajal, kui kümned tuhanded kõrge töömotivatsiooniga ja õppimisvõimelised inimesed on kasutamata.

Eesti järgmise arenguetapi võtmeks saab tööturu efektiivne toimimine. Praegune olukord, kus paljud ettevõtjad on krooniliselt mures tööjõu puudumise pärast, samas kui kümned tuhanded ei saa endale võimetekohast tööd või leia seda üldse, näitab kriisi. Hoolimata meie digiriigi mainest ja e-riiklusest näeme, et uus majandus tabab meid siiski ootamatult.

Öeldakse, et head kriisi ei tohi jätta kasutamata, sest kriis näitab vastuolusid vana ja uue vahel.Majanduse kvantitatiivse arengu kõrval tuleks enam tähelepanu pöörata kvalitatiivsetele muutustele. Traditsioonilisel viisil vaid koguprodukti kasvu mõõtes võivad jääda märkamata uue ajastu märgid. Isegi kui need märgid on jagamismajanduse, teenusmajanduse ja vabakutseliste osakaalu kasvu näol juba statistiliselt arvestatud, ei lase vanad harjumuspärased analüüsiskeemid teha julgeid otsuseid uute lahenduste kasuks.

Meie poliitikutele on omane kuni 4-aastane planeerimistsükkel ja tööandjatele püüd pigistada vanadest ärimudelitest välja maksimum, võtmata midagi ette juhtimisoskuste parandamiseks ja olemasoleva tööjõu efektiivsemaks rakendamiseks.

IKT ja robotiseerimise laialdase kasutuselevõtuga võivad küll mõned majanduse sektorid muutuda palju tootlikumaks, kuid kui sellega kaasnevat töökohtade kadu ei kompenseerita uue majanduse võimalustega, siis süveneb praegune tööturu kriis veelgi. Mis tähendab, et töölt tõrjutute ja vaid sotsiaalabi saavate inimeste ring laieneb ning uue majanduse asemel tekitame terava elatustasemepüramiidiga ühiskonna, kus üle poole elanikkonnast võivad jääda kõige madalamatesse sissetulekukategooriatesse.

Mida see teeb vaid 1,3 miljonilise väikeriigi ühiskonnaga, võib üsna kindlalt prognoosida: ühtsuse kadu, sotsiaalse turvalisuse kadu, kasvavad pinged ja julgeolukuriskid.

Robotiseerimine ja tehnoloogilised saavutused tuleks aga pöörata kogu ühiskonna võiduks, mis eeldaks aga meie tööturu regulatsioonide muutmist ja institutsioonide tööpõhimõtete ülevaatamist. Mudeleid, mis meid sellises olukorras aitaksid, luuakse igal aastal juurde, mistõttu peaksid nii poliitikud kui avaliku sektori juhid tegema koostööd kõigi tööturu osapoolte ja nende huvikaitseühendustega, et leida Eestile parim lahendus.

Kohe tuleks aga midagi ette võtta, et tuua tööturule tagasi need kümned tuhanded haritud ja säilinud kõrge töömotivatsiooniga kogemustega inimesed, keda on selleks kõige rohkem takistanud vanus.