Vestlusring 2022 Metsaülikooli eel: Tiina Tambaum, Rein Taagepera, Kristjan Erik Liive ja Aimar Altosaar

30.juuni 2022 Äksil

Vestluse ajendiks on 17.augustist – 21.augustini  Käärikul toimuv Metsaülikool pealkirjaga– Õnnelik lõpp. Ettekannete ja arutelude teemadeks on seal inimese elu teise poole rõõmud, mured ja võimalused. Metsaülikool tegi kooli programmi koostamisel ja esinejate valikult koostööd  MTÜ-ga Kuldne Liiga, mis on kümme aastat tegelenud vanemaeliste töö teemadega ja võimaluste tasakaalustamisega tööturul.  Metsaülikooli pakutud nimi on äratanud tähelepanu, paljude muigavad, kui mõistavad, et jutt tuleb sellest, kuidas inimesed saaksid oma elukvaliteeti hoida kõrgel ja elada õnnelikult kuni elu lõppeb. Vananemine tundub tavaliselt jututeemana kurvavõitu, mis on selgitatav vastandpaariga:  elu on positiivne, surm negatiivne, sest see on elu seadus. Vananemine ja surmaootus aga kestab inimese elus väga kaua, sisuliselt kogu elu, kuid enne keskikka jõudmist 40 -60 eluaasta ei mõtelda selle üle kuigi sageli.  

Aimar Altosaar (AA): Vananemise üle kurdavad sageli juba 40 aastased. Olen neile öelnud, et see läheb üle, kui saad 50, on juba jälle helgem olek. Vestlusringis osalejad on väga erinevas vanuses:  20-30 , 50-60, 60-70 ja 80-90 eluaasta vahel.  Kas see, et elame järjest kauem ja ühiskond sellega seoses vananeb – kas see on murekoht? Või võiksime nende asjade üle ka rõõmustada?

Tiina Tannbaum (TT): Küsisid, kas see on mure, et mina vananen ja ühiskond vananeb? Sama hästi võiks küsida, kas on mure, et igal õhtul läheb päike looja. Kuna see on paratamatus, ei peaks selle üle üldse muretsema. Me peame nende muutustega lihtsalt kohanema. Küsimus seega nii minule kui ühiskonnale on – kui hästi sa kohaned nende asjaoludega, mis on paratamatud? Mida vähem muretsed paratamatute asjade pärast, seda ilusam ja kvaliteetsem on su elu. Kui naudid oma vanemaks saamist, siis teed sellega ka oma vanemapõlve heaks. Paremaks kui nendel, kes ei taha vananemist tunnistada, siluvad kortse jms. Siin on kaks asja: kui sa ei varja oma vananemist, ei tähenda, et sa ei püüa terve olla, ei püüa füüsiliselt tervete eluviidisega elada, millega muidugi kaasnebki, et näed oma vanusest noorem välja. Minu arvates tasuks üldse lõpetada individuaalsel tasandil  muretsemine, kui vana keegi on. Ühiskond peab muidugi sellega arvestama, kui rahvas vananeb ning vastavalt ka ressursse ümber jagama.

Rein Taagepera (RT): Kui ma esimest korda üle 43 aasta taas Eestisse tulin ja peale seda kohe ka Ungaris käisin, siis oli mul tunne, et Eestis ja Ungaris on väga palju vanu inimesi. Ma ei saanud aru, kuidas see nii  on. Kui liikusin edasi Veneetsiasse ja tuli mulle seal vastu üks aastates mees, elegantselt riides ja ei käitunud nii, nagu korralik üle 60 aastane idaeurooplane peaks nende arvates käituma. Siis saingi seletuse, et Ida-Euroopas on käitumisnormid, kuidas peab vana inimene käituma. Sellega on läänemaailmas võideldud. Kui see on kosmeetika, siis on see ülearune kui aga käitud edasi ka nagu päris inimene, siis ongi pilt erinev. Ma ise ka tunnen, et minult oodatakse nagu teatavat käitumist – öeldakse umbes nii, et mis sa kehkendad, sa oled juba 60, 70 või 80 aastane. Olen täiesti teadlik, et selline surve on olemas.

TT: Üldiselt on vanenemisteooriad ka arenenud. 50 – 60 aastat tagasi oli valdavalt omaks võetud  eraldumisteooria ehk et mingist vanusest alates eeldati, et astud sammu kõrvale ja hakkad pensionäri elu elama ja käitud vastavalt pensionärile kehtinud normidele. See tähendab, et eraldud. Veel hiljuti oli Madalmaades reegel, et kui oled 70 aastane, siis pidid tagasi astuma 3.sektori organisatsiooni juhi kohalt. Meilgi muudeti alles 2000ndate alguses ära see, et tööandjal on õigus, kui ta tahab, sind pensionile saata, kui su pensioniga on kätte jõudnud. Eraldumisteooria on olnud  valdav erinevates ühiskondades, sh N.Liidus. 

Kristjan Erik Liive (KEL): Vanemate inimeste kaasamine tööle ja ühiskonda on vist sõltunud ka demograafilisest olukorrast.

TT: Jah, see eralduma sundimine tuli sellest, et noori oli palju, et pead andma teed neile.

KEL: Kõhutunde põhjal ütleks, et kui noor elujõuline inimene teeb mingit tööd ja võrdled seda vanema inimesega, kes seda sama tööd teeb, siis numbriliselt tootlus võib nooremal olla suurem. See võib ju nii olla!?.

TT: Väga hea, et selle välja tõid! Tegelikult ei ole nii. Vilumus aitab vanemal kompenseerida seda, mis tal jääb puudu füüsilisest jõudlusest.

KEL: Mõtlesin sellist tööd, kus on vaja lihtsalt füüsilist jõudu.  

RT: Samast hoiakust saab rääkida ka naiste kohta – et on töid, mida ei saa teha vanem mees või mistahes vanuses naine.

AA: See toimub siiani – ikka arvatakse, et mingitesse ametitesse ei sobi kas naine või vanem mees. Sooline või vanuseline tunnus võib juba ette  välistada inimese töötamise mingites töökohtades. Kuna eeldatakse, et nad ei saa hakkama.

AA: Iga inimese elus on kaks paratamatut fakti – sünd ja surm. Peale sündi, vanuse kasvades saab inimene ühiskonnas mingid õigused juurde: autojuhtimise õigus, valimisõigus, võimalus osta sigarette ja alkoholi. Sellega oleme kõik leppinud, et neis asjus on imikutel ja 20 aastased erinevad õigused, sest põhjendused on selged ja arusaadavad. Kas kõigi nende õiguste valdamine on mõistlik kuni elu lõpuni?! Ka siis, kui inimene on väga vana ja jõuetu ning on näha, et pole enam kõigis elulistes küsimustes kuigi pädev, on tal õigus teha mingeid otsuseid näiteks valimistel, ei piira keegi  sellepärast tema otsustusõigust. 

TT: Mida vähem on inimesed elanud, ehk siis lastena, seda sarnasemad nad üksteisega on. Kuigi on näidatud, et isegi ühemunakaksikud alates embrüonaalsest faasist on juba omavahel erinevad. Mida kauem aga inimesed elavad, seda üksteisest erinevamateks nad muutuvad. Sellepärast ei saagi vanuse tunnuse järgi kehtestada mingeid reegleid.

RT: Lubade uuendamisel nõutakse silmatesti, mis on aga erapooletu vanuse suhtes.

TT: Tõesti, nägemine võib väheneda keskeas või varemgi.

AA: Räägime siis võimalustest, võimetest, suutlikkusest. Inimene kasvab ja areneb ning siis on ta  oma füüsiliste võimete tipus. Järgmistel  hetkedel aga hakkavad need võimed alla käima.

RT: See algab juba 20-aastaselt.

AA: Mida me aga selle eest vastu saame? Kas midagi läheb aastatega paremaks? Võiks öelda, et me konverteerime oma füüsilist eluenergiat millekski muuks, teisteks võimeteks. Kas võime püstitada hüpoteesi, et inimlike võimete summa on alati üks aga selle struktuur muutub. Mis siis suureneb?

RT: Füüsikas on palju säilivuse seadusi aga võimete säilivuse seadusest ma ei ole kuulnud.

AA: Räägime erinevate võimete summast

RT: Energia on ka erinevate energiate summa.

AA: Kas me aga üldse saame midagi vastu oma füüsiliste võimete kasutamise ja nende kulumise käigus?

RT: Mida oleks meil õigus saada? Aga me ei saa! Mõned kõverad lähevad üles, mõned alla, mõned liiguvad aeglasemalt, mõned kiiremini. Kuid seda, et nende summa oleks kogu aeg üks, kuni klõmpsti vedru välja viskame – ei seda pole põhjust oodata.

AA: Seega ka see energiate summa kulub igal juhul ära?!

RT: See võib olla küll õnnelik lõpp, aga mitte niimoodi.

AA: Toome siis siia kaalukausile mõiste „õnn“. Ehk on siis vananedes kogetud õnne nii palju, et see kompenseerib võimete kadumist?

TT: Tõtt öelda teatud võimed ikka paranevad vanusega. Näiteks kristalliseerunud intelligentsus, eeldusel, et haigused sind liiga ei kuluta ja inimene on kasutanud oma aju. Siis kristalliseerunud intelligentsus paraneb. See on võime vastu võtta otsuseid uues olukorras, kus kõik komponendid on tuttavad. Voolav intelligentsus on võime võtta vastu otsuseid, kus paljud komponendid on uued, see võime vanusega aga väheneb. Näiteks kui inimene pole digitehnoloogiat kasutanud ja kõik on uus, siis sellises olukorras saab noor paremini hakkama. Võin rääkida loo, kuidas väljendub kristalliseerunud intelligentsus. Selles olukorras, mida kirjeldan löövad noored pigem käega:

RT: See ei ole seotud vanusega, selles mõttes ma kahtlen.

TT: See on mul välja uuritud ja loetud, et kristalliseerunud intelligentsus paraneb ja selle füsioloogiline põhjendus on, et mida vanem oled, seda rohkem on ajus seoseid, aju on rohkem klasterdunud, on arenenud dialektiline mõtlemine ja seoste loomise võime ning suhtlemisele suunatud mõtlemise võime on parem.

RT: Enamus inimesid kunagi sellisele lahendusele ei jõua ja ma ei usu, et 80 aastased jõuavad selle lahenduseni kergemini kui 60sed.

TT: Mina usun, sest kui haigused on kontrolli all, siis selline leiutamise võime, see kasvab vanusega. On palju loomeinimesi, kes oma tippteosed on loonud väga kõrges vanuses.

AA: Rein, oled palju elujärke läbi elanud, kas oled mingites oskustes või võimetes parem, kui varem? Elu ei ole ju ainult üks allakäik! Oled ise selles suhtes elav tõestus meie kõigi jaoks. Saad 90, kuid sinu ühiskondlik aktiivsus ja mõttetegevus pole kusagil järgi andnud.

RT: 10 aastat tagasi suutsin kirjutada Postimehele 10 artiklit aastas, nüüd tuleb vaevalt üksainus välja. Aga see ju välja ei paista.

AA: Kas see, kui inimene teeb 10 artiklit on hea aga kui teeb vaid ühe siis see on halb?

RT: See, mille ma nüüd kirjutasin, seal oli mõistust ja mõtet sees sama palju kui igas kümnest artiklis. Kuid aastaga võib vana inimene ka alla käia ning siis tuleb oodata jõuluvana, kes kingiks vanale uued patareid.

AA: Kristjan, mida sina, noor mees, sellest jutust arvad? Kas tunned, et mingid võimed, oskused võiksid areneda? Kuhu sina oma nooruslikku energiat konverteeriksid?

KEL: Olen seda meelt, et kvantitatiivselt mingid asjad võivad väheneda, kuid kvalitatiivselt hoopis paraneda. Ka enda puhul märkan juba, et teen vähem, kuid naudin siis rohkem nende tegemist. Selle pizza ja metroo loo peale ütleks, et see on seotud loovuse ja kastist välja mõtlemisega. Et kas see on seotud komponentidest teadmisega või nende vahel seoste loomisega? Komponentide hulk võib noortel kiiresti kasvada, sest noortel on suur himu õppida, seosed aga tekkivad siis pigem vanemast peast. See on esimene mõte, mis tekkis.

TT: Loovus ongi seosed. Ilmselgelt ei ole kõik meie vanemad inimesed tipp-leiutajad.

AA: Ega noored ka kõik ei hüppa teibaga 5 meetrit!

TT: Minu arvates on küsimus selles, millega sa  oma elu jooksul kogutud kogemusi seod. Ühel hetkel ei tule enam uut infot. Ja ei tule sellepärast, et vanemas eas  ei huvitu enam sellest maailmast, mida elavad 40-50 aastat nooremad inimesed. Siis võidki leida end oma teadmistega üksikul saarel, sest sa ei oska seda kõike enam seostada, mida näed. Maailmas ikkagi kogu aeg midagi muutub, kuigi paljud asjad jäävad samaks ka. Kui sul neid seoseid ei ole, siis sa ei saa kaasa rääkida ega luua.

RT: Seda ma tunnen, et ma ei ole uuema eluga kursis, et ma ei võta uusi asju enam nii kergesti vastu. Ei ole võimet, kuid ei ole ka vastuvõtu soovi. Ma võiksin arvutiga palju rohkem asju teha, aga mul on tõrge selle vastu. Ma otsin vajalikud andmed välja käsiraamatust, kuigi võiksin seda googeldada. Kui ma võtan need andmed välja Google-ist, siis on mul tunne, et teen sohki.

Väga oluline on eristada, mida tähendab vananemine suhteliselt staatilises ühiskonnas ja mida äärmiselt kiiresti muutuvas ühiskonnas. See muudatuse kiirus on miljon aastat kasvanud, kasvas esimestel sadadel aastatuhandetel väga aeglaselt, aga püsivalt. Siis läheb järsku rohkem ja rohkem üles. Kui mulle ülikooli lõpetamisel öeldi, insener nagu ma siis olin, et kui ma end pidevalt ei täienda, siis oled kümne aasta pärast aegunud. Kui praegu öelda, et inimene on mistahes alal 10 aasta pärast aegunud, siis hakatakse hirnuma, sest sa oled ühe aasta pärast aegunud! Mõned arvutiinimesed ütlevad, et neil pole isegi aega tööd teha, sest kogu aeg peab tehnoloogiale järgi jõudmiseks õppima. Minu isa eluajal muutusid asjad palju rohkem, kui tema isa eluajal. Minu eluajal, vähemalt mulle tundub, on viimase 20 aastaga muutunud tunduvalt rohkem kui eelneval 60 aastal. Huvitav on, millega see lõppeb – kui peame end täiendama aasta jooksul, siis ühe kuu jooksul jne – millal me umbe jookseme?

AA: Siis võiks küsida ka, et millal me siis elame? Või see ongi elu?

RT: Seda on ka öeldud, et kui varem sai bakakraadiga tööd, siis edasi oli vaja magistrikraadi, siis doktorikraadi – kuid ega see ka anna kindlust, et tööd saada, tuleb minna postdoktorit tegema. See tähendab, et õpid edasi, kuni on aeg erru minna.

AA: Ilmselt jääbki see meie elu saatma. Nagu mikroprotsessorite mälumahtude kahekordistamine iga paari aasta tagant. Võib-olla harjume sellega, et see ongi üks elu osa. IT ja tehisintellekti arenguga hirmutatakse ka vanu inimesi. Tuleks küsida, kas meie oleme nende jaoks või tehnoloogiad ikkagi meie jaoks. Kas me peame tingimata kogu tehnoloogiaga igal juhul kaasa minema? Võib-olla on siiski ka midagi inimlikku, mis ei muutu ega sõltu tehnoloogiate arengust,  mis teeb meie elu rõõmsamaks ja õnnelikumaks

RT: Minu õnne tase sõltub sellest, kuhu ma lati sean, mida ületada. Kui sead selle hästi kõrgele, siis kõik, mis jääb sellest allapoole on ebaõnnestumine, nurjumine ja ebaõnn. Latt tuleks seada nii, et olla pidevalt kerge pinge all. Ma ei ole ikka veel aru saanud, kuidas ma võin nii heal ainelisel tasemel elada. 20 aastasena oli mul tunne, et selle tööga, mida päeva jooksul ära tegin, küll ei tooda nii palju kui saan raha asjade ostmiseks. Minu latt on selles suhtes väga madal. Ma oletan, et elu on keskmiselt mitte eriti õnnelik ja siis tulevad pidevalt head üllatused.

TT: Kas need latid on ületatud iga päev?

RT: Jah, need on ületatud.

AA: Lati ületamine on tõesti paljudele üks tähtis elu osa, sest see tundub nii tähtis. Et saada järjekordne kraad, amet või miljoni eurot – sõltub millised eesmärgid sead. Inimesed on aga väga erinevad. Isegi ühemunakaksikud võivad olla väga erinevad, nagu Tiina ütles. Ühtede jaoks on latt ja selle ületamine oluline, sest see hoiaks neid nagu elus. Teiste jaoks ei tundu see aga olevat väga oluline. Elad lihtsalt. Mulle tundub, et eriti noorte hulgas on järjest rohkem selliseid, kes sellest karusellist tahavad maha astuda. Mulle tunduvad palju noored arvamusavaldajad selle pärast väga sümpaatsed, et nad justkui ei tahagi vaid kõrgeid latte üles seada, vaid lihtsalt elada. Nende roheline ja säästlik mõtteviis, elus maailmaga kooskõlas elamine – kuigi ka sellel võib olla äärmuslikke vorme – tänapäeva elu paljusus ongi see, mis teeb minu arvates elu huvitavaks. Igaühel on võimalik valida oma kordumatu teeots, mida mööda eluteel käia. Põhiväärtuseks on ikka see, kui inimene on oma eluga ise rahul ja südametunnistus puhas. Tahetakse olla heas kooskõlas iseendaga, loodusega ja sotsiaalse keskkonnaga. Tänapäeval on see keerulisem, sest vanasti, tundub et, oli elu lihtsam, vähem struktureeritud – keskkond, eriti töökeskkond pani sind paika. Tänapäeval võivad inimesed ise luua oma elutingimusi ja kujundada isegi töökohti vastavalt oma võimetele, oskustele ja maitsele. Täna võid sa ise luua oma töökoha struktuuri, tempo, toimimise viisid – järjest rohkem sõltub inimesest endast see keskkond, kus ta toimib ja elab. Võib-olla peaksime tänapäeval rohkem julgustama  inimesi olema ise, mitte minema teistega, kes tahavad latte ületada, kaasa. Sa võid ise leida selle, mis sulle sobib , et ennast rohke inimesena realiseerid ja olla endaga rahul. Õnnelikust elust ja õnnelikust lõpust rääkides peab ütlema, et see on igaühel väga individuaalne ja sõltub igaühe enda valikutest. Omaenda valikute alusel elades oled ka teistele inimestele meeldivam partner, kui siis, kui oled takistatud ja kuhugi kasti surutud ning oled siis pahur ja tige.

 RT: Kas mida rohkem valikuid, seda parem?

AA: laseme inimestele oma valikuid ise teha, ärme eeldame, et kõigil on samad või sarnased valikud.

RT: Aga me kohustame neid tegema valikuid?

AA: Me ei kohusta üldse. Tõesti on inimesi, kes tahaksid, et nende eest valikud ära tehtaks. See tuleb kasvatusest ja ühiskonna hoiakutest, et me õhutame inimesi siiski oma valikuid ise tegema.

RT: Inimesed on rohkem rahul siis, kui on vaid paar-kolm valikut. Kui neid on juba üle viie, siis muutub valikute tegemine enamiku jaoks väga rusuvaks. Sama ka poliitiliste valimiste puhul. Inimesed pole rahul, kui saab valida vaid ühte erakonda. Kahe erakonna puhul on valijate osalemine keskpärane. Kui on kolme vahel valida, läheb valimistel osalemine üles. Neljaga enam ei lähe ja viiega hakkab langema. Sama ka poes – nõukogude ajal oli õnn, kui said üldse midagi osta, õnn oli seegi juba, kui said valida kahe vahel – üks püksipaar sobis rohkem ja teine vähem – kuid nüüd on valikuid väga palju, müüja ka küsib, kas saab aidata. Ma väldin ka sellist kohvipoodi, kus peab valima viie erineva kohviliigi hulgast. Kui sellele vastuse annad, siis tuleb valida veel sama liigi viie konkreetse kohvi hulgast. Kuid mina tahaks vaid kohvi saada!

AA: Tänapäeval me ei eelda, et inimeste eluteed kujuneksid väga sarnasteks. Need ei ole poeküsimused, kus valikud on sul kõik korraga silme ees. Elutee valikud on valikute puu valikud. Täna teed valiku, mis viib homme järgmisteni ning siis avanevad taas uued valikud jne. Mõnede elu- ja töö valdkondade puhul, näiteks kaunites kunstide harrastamisel, kui tahad olla edukas, pead valikud tegema või laskma need vanematel teha juba lapsena.

TT: Sa räägid lineaarsest eluteest.

AA: Kool ja töökeskkond on meile pannud peale standardid – kui sa täpselt nii ei tee, oled äpardunud.

TT: Praegu see enam nii ei ole.

AA: Täielikult see praegu enam nii ei ole, kuid jäljed sellest ajastust on ühiskonnas ikka veel tugevalt sees.

TT: Nooremad ei allu enam sellele.

AA: Arvan ka, et noorte hulgas on õhkkond palju tervem, nad on oma valikutes palju vabamad.

TT: See peaks kõigile inimestele üle kanduma. Seda, kui jäik on meie töökeskkond, näitab olukord, et kui oled pensionieas ning sunnitud mingi haiguse tõttu olema pikemalt töölt eemal, siis töö juures ei eeldatagi enam, et tuled tagasi. Aga miks ma ei või tulla tagasi, miks mulle see tee on nüüd suletud. Hea vastupidine lugu oli tööstur Enn Veskimägiga, kes oli koroona tõttu väga halvas seisus, kuid tuli sealt välja ja on tagasi ning töötas ennast uuesti üles. Keskkond peab seda lubama ja innustama. Mul oli üks üliõpilane, üks personalijuht väga tehnoloogilisest ettevõttest, kus pidid töötajad iga kolme aasta tagant lendama Euroopasse täiendusõppele. Kui seal mitte käia, oled mõne aastaga sellel erialal tööturult väljas. Selle ettevõtte koolitusosakond küsis töötajatelt koolitusvajadusi. Ühelt vanemalt töötajalt aga ei küsitud üldse, kas ta läheks sellel aasta koolitusele. Personalisosakonna noor töötaja ütles: “Vello ei saa nagunii hiljuti põetud haiguse tõttu lennata ega saa koolitusele sõita”. Koolitusjuht oli aga haridusgerontoloogiat õppinud ning arvas, et äkki on Vellol see lennukiprobleem üle läinud. Selguski,  et terviserikkest on ta taastunud, ta saab lennukiga sõita ning valmis minema koolitusele. See lugu näitab, kuidas mees oleks tagaselja maha kantud. Noored oskavad sagedamini ka ise nõuda koolitusi või minna näiteks aastaks kuhugi vabatahtlikuks ning tulla siis töökohale tagasi. Sedasama peaks normaalseks pidama ka vanas eas.

RT: Tulles tagasi õnne juurde siis õnnelikkust määrab ka see, kui vähe on süütunnet. Süütunnet võivad inimestes tekitada väga erinevad asjad. Laul „Igaüks on oma õnne sepp“ on selles mõttes kuratlik, et kui see on tõsi, siis on inimestele seatud raske koorem – kõik süü selle eest, mis on tema elus nurjunud, on pandud tema õlule. See tähendab, et keskkonda ja olusid ei arvestata – kui sa ei ole ise oma õnne valmis sepitsenud, siis see võib tekitada kohutava süütunde. Olude arvestamine on ühest küljest kitsendav, kuid teisest küljest ka rahustav. Võtame näiteks olukorra, kus vanemad valivad noorele abielukaaslase. Ootused on väga madalad – kui ei lähe hästi – no mis seal oodata oligi – kui aga hästi – siis on rõõmus üllatus. Kui on aga täielikult enda valida, siis võib esimese tõrke puhul peale tulla süütunne, sest tundub nagu oleksin teinud vale otsuse. Otsusetegemise täielik piiramine on muidugi pärssiv. Kuid ma ei ole kindel, kas kõik noored seda eriti naudivad, et just nagu kõik teed on lahti aga tegelikult ei ole lahti, tahaks natuke rahulikumalt elada, aga mul on kohustus otsustada.

KEL: Nõustun, et rohkem valikuid ajab segadusse. Tahaksime tegelikult olla kusagil vahepeal, mitte täielikult oma õnne sepp aga midagi tahaks ise  ka otsustada. Otsustamine on tegelikult väsitav ning kui sul on liiga palju teid ees lahti ja pead kogu aeg valima, siis see on  raske. Tähtis on teha ise esimene samm ning siis juba edasi vaadata, kuidas võimalused tekivad. Olen enda jaoks mõelnud, et lood mudeli ning täiendad seda kogu aeg uute andmetega. Esialgu võib-olla ei teagi mida tegema pead, osa õppeprotsessist on ka valede otsuste tegemine, kogud ka nendega andmeid. Ainult õigete otsuste tegemise puhul ei pruugi rahulolu tulla, sest sa ei tea, mis on selle õige otsuse väärtus.

TT: Sepp töötab üksi. Eluga rahulolu sõltub ka eluetapist – kui palju on mööda otsusest või perioodist, mida hakkad takkajärgi hindama. Mind häirivad need raamatud, kus surivoodil istunud medõed jagavad surijate sõnu, kuidas need kahetsevad, et kulutasid oma elu vaid tööle ning  oleks tegelikult pidanud elama teisiti. Kui ma olen sellises eluetapis, kus olen ainus toitja kolmele inimesele, siis tulge mulle vaid rääkima, et tee vähem tööd! Mis on aga vanematel inimestel puudu – ei ole sellist inimest, kellega rääkida, et süütundest vabaneda. Haridusgerantoloogia suur ülesanne on  luua vanemale inimesele võimalus oma elu mõtestada. See, mida vanemate inimeste õppeks nimetatakse, on anda neile võimalus oma elu kokku siduda,  näha enda sarnasusi teistes põlvkondadegas, kuidas elu on spiraalina kulgenud, kuidas mingid asjad korduvad – see teeb lõpuks rahulikuks. Kui sõlmid oma elu kokku, ja oled valmis minema. Aga seda ei tee üksi, pead saama oma tundeid peegeldada,  kellegagi rääkida. Kuid sellistest vestlustest oleme võõrdunud.

RT: Anda inimesele võimalus. Kes on see müstiline, kes annab?

TT: Oodatakse pereliikmetelt, aga nendega on suhted sageli hoopis teistel alustel. Nad ei ole sageli võimelisteks sellisteks jutuajamisteks, mida peetakse sõbrade, kogukonnaliikmete või poolvõõrastega. See on nii huvitav, kui keegi avab oma elu ja räägib oma mõtetest, mitte ajaloolistest sündmustest nagu ajalooraamatust vaid oma kogemustest, mõtetest ja kahtlustest. See on kohutavalt huvitav.

RT: See on väga raske

TT: Raske jah. See võtab aega, sa või avaneda võib-olla alles kahe aasta pärast.

AA: Viisid jutu järgmise teemani: meie ja teised. Ükski inimene ei ole üksi. Me rääkisime, kuidas saame iseendaga hakkama, kuidas kasutame oma võimeid, aga inimene on läbinisti sotsiaalne olend, meis inimestena ei ole midagi sellist, mis poleks tekkinud või arenenud sotsiaalsuseta. Kui laps satub kasvama huntide sekka, siis ei kasva temast inimene vaid inimesesarnane hunt, ka täielikus isolatsioonis kasvanud lapsest ei saa lõpuks tavaline inimene vaid õnnetu olevus. Kõik mis meis on inimlikku, tuleb teiste inimestega suhtlemisest. Mingis eluetapis võivad aga inimesed ise tõmbuda suhtlemisvõrgustikest välja ning püüavad teistega lävida minimaalselt. Või tõrjutakse inimene ise teiste poolt mingil põhjusel kõrvale, justkui mõistetakse üksildusse. Eestis on kõige sagedasemad enesetapud üle-kuuekümne aastaste meeste hulgas. Tundub, et ka edukatel ja heal järjel olevatel meestel võivad tulla enesetapumõtted pähe ning ühiseks nimetajaks sellistel juhtumitel on üksijäämine, suhete puudumine oma lähedastega.

RT: Küsimus on, kui tugevalt seda enesetappu mõeldakse. Mina olen sellest mõelnud 20ndatest eluaastatest saadik. Üks elukindlustusagent küsis mu käest kunagi, kas olen enesetapule mõelnud. Vastasin, et muidugi olen ning ma ei saanud elukindlustust. Enam ma seda ei ole maininud!

AA: Ausalt öeldes ei kujutagi ette inimest, kes poleks sellele üldse mõelnud.

RT: Küsimus on, kas sellest mõeldakse  abstraktse võimalusena või konkreetsemalt.

TT: Mul on sellega seoses üks 50 aasta tagune lugu. Tean naist, kellel oli  oma töö tõttu ligipääs keemilistele ainetele. Ta pätsas endale arseeni või midagi sellist ning see oli tal kodus olemas. Ta rääkis, et lihtsalt see fakt, et tal on see kodus olemas, andis talle rahu. Siis läks ta Venemaale tegema doktoritööd ning tal oli see aine ka seal kaasas. Elu ja õppimine seal oli väga raske, nii, et tema kaastudengid tegid enesetappe. Vana professor korjas nad oma üliõpilased kokku ja ütles: kui teil on mure, siis tulge ja pöörduge minu poole, räägime. Sellele naisele aga ütles professor, et teie pärast ma ei muretse, teie olete ju Eestist.  Ta vist mõtles, et teil on seal parem elu. Peale seda jutuajamist läks naine oma ühiselamusse ja valas arseeni kraanikausist alla. Sest Tal tuli peale vastutustunne  – sest ta on ju Eestist ning siin peetakse vastu!

KEL: Üks asi on see, mis väljapoole paistab, teine see, mida inimene tegelikult tunneb. Inimesed võivad olla väga erinevalt avatud ning ma arvan, et  tendents avatusele suureneb. Siis on ka lihtsam neid pingeid maha võtta. Vanemad inimesed on rohkem oma pere- ja kogukonnaga seotud – näiteks Lõuna-Euroopas – ehk sellepärast nad tunnevadki ennast seal õnnelikumalt!?

TT: See on andmete pealt näha, kuidas sotsiaalsed suhted määravadki kõigi teiste tegevuste kvaliteedi. Kuni selleni, et kas teed füüsilist trenni üksi või teed täpselt sedasama liikumist kellegagi koos, siis mõju sinu lihastele on erinev. Samas, mitte lihtsalt kellegagi koos, vaid see suhe peab olema kvaliteetne. Me pakume vanematele inimestele igasuguseid teenuseid kogukonnas, aga meid üldse ei huvita, kas nad seal suhtlevad ja kas need suhted on kvaliteetsed. Sotsiaalsete suhete loomine ja hoidmine on omaette töö. Väliselt ei saa diagnoosida, mis toimub selle mehe sees, kellel näiliselt on kõik hästi, kui formaalselt on naine olemas, ka lapsed on üles kasvanud – siis arvame, et selline mees ei saa ju üksildane olla. Kuid kui suhte kvaliteeti pole, võib asi olla tegelikult halb.

AA: Kõlama jääb, et mitte ainult suhted vaid nende kvaliteet on tähtis, mis võib meie elu teha õnnelikuks.

TT: Selles ongi õnne valem.

AA: Kuid ega see kvaliteet ei tekki niisama, selle nimel tuleb kogu elu näha vaeva.

TT: Vanemate meeste uurimisel tuli nende tekstide analüüsist välja, et kui mees rääkis füüsilistest hädadest, siis peale komakohta lauses rääkis edasi, kuidas ta neid hädasi on lahendanud. Näiteks – pea hakkab ringi käima, siis võtan rohu ja viskas pooleks tunniks pikali, kuni häda möödub. Kui ta räägib aga suhetest, vaimsetest hädadest, siis ütleb ta näiteks, et „naine on demente“ – punkt, või „sõber suri“ – punkt. Lahendusi ei ole. Ta isegi mõtle, et tema peaks ka midagi tegema, et olukorda leevendada, sest arvab, et neid olukord polegi võimalik kuidagi lahendada.

AA: Vastutus suhete kvaliteedi eest lasub igal inimesel, mis peaks igaühele sisse kasvama. Me kasvatame tüdrukuid ja poisse erinevalt. Tüdrukutelt ootame, et nad on rohkem sotsiaalsemad, poiss aga peab igal juhul ise hakkama saama, olema „oma õnne sepp.“ Nii kasvabki mees, kes sotsiaalseid suhteid ei oskagi hinnata ega seal tekkivaid probleeme lahendada.

RT: Osa inimesi on õnnetud, kuna nad leiavad, et ühiskond ja ümbruskond ei ole neile piisavalt andnud. Nad tahaksid ühiskonnalt rohkem saada, kuid ei tea kuidas. Neile ei koidagi, et selleks peaksid nad ka ühiskonnale rohkem andma.

AA: Hästi öeldud, kui annad ühiskonnale rohkem, siis saad ka rohkem.

TT: Natuke päästab kõrgem vanus. Uuringud on näidanud, et mida kõrgem on inimeste vanus, seda rohkem näitavad nad positiivseid emotsioone. Kui näitad positiivseid emotsioone, siis annad ka teistele inimestele laengu.

XXX. Kuigi raadiost Vox Populit kuulates võib tunduda risti vastupidi.

AA: Üks elutarkus, mis vananedes juurde tuleb, on vist ka see, et me mõtleme rohkem, enne kui ütleme. Ja kellele mida me ütleme.

TT: Või jätame ütlemata.

AA: Väga moes on, eriti nooremate hulgas, uljalt deklareerida, et „mulle meeldib otseütlemine!“ Ütled otse ära, siis on kõik öeldud ja asjad korras. Kuid selliste ütlemiste tulemusena võib vaimses ja sotsiaalse ruumis tekkida varemete väli ja pinnas uuteks konfliktideks, sellele ei taheta mõelda.

RT: Neid ütlejaid on muidugi igas vanuses.

AA: Need on sageli aga erinevad asjad – kas tahad midagi südamelt otse ära öelda, et siis võib sul olla kergem või tahad sa tõesti mingi probleemi lahendada, et kõigil oleks parem. Minu kogemuste põhjal oskavad naised sagedamini leebemalt väljendades ja vajalikke sõnu otsides eesmärk saavutada.

TT: Üks võime, mis statistiliselt vananedes paraneb, on  dialektiline mõtlemine. Empaatiavõime areneb ning sa oskad vanema inimesena ette näha, kuidas sinu poolt öeldu võib teisele inimesele mõjuda. Empaatiline mõtlemine vanuse kasvades muutub paremaks. See tulebki tihedamast ajust. Noorema inimese mõtlemine on rohkem mustvalge, ta on revolutsionäär – et kas võit või mitte midagi.

RT: Nooremast peast mõtlesin, et kui ütlen teravamalt, siis see näitab mu vaimukust.  Tegelikult näitas see mu mõttelaiskust, sest teravamat ütlemine ei nõua väga palju oskust.

AA: See, et mis sülg suhu toob, see välja prahvatakse!

RT: Eestis on isegi nii, et mitte mis sülg suhu toob, vaid sa otsid seda sülge. Suhete lörrilöömine ei nõua erilist pingutust.

TT: On ka kultuurilised erinevused. Jaapanis ei kuule sa üldse eitavaid sõnu.

RT: Läänlasi, kes nii ei tee, peetakse seal rumalamateks.

AA: Kui meil tekkis lähem kokkupuude Lääne inimestega ja TVsse ilmusid „Santa Barbarad“ ja muud seliised sarjad, siis võisime näha, kuidas ka kõige teravamaid ja vastikumaid probleeme püüti ikka lahendada võimalikult viisakuse piires ja kannatlikult kõiki võimalusi lahti rääkides. Meil, nõukogude suhtemiskultuuris  elanutel, oli „süütenöör“ palju lühem, kurjad ja solvavad sõnad võeti kasutusse ikka juba konfliktide algfaasides ning nii  lõppesid need sageli jõupositsioonilt, mitte ühiste arusaamade otsimise ja kokkuleppimise teel.

RT: Kuid Eestis on kolmekümne aasta jooksul selles osa ka palju muutunud. Selline suhtlemisviiside piir ei läinud mitte  ainult ida- ja lääne vahel, vaid ka Soome lahelt. Soome huumor on kuidagi pehme, muigav, eesti huumor torkiv ja ära panna tahtev.

TT: Kolhooside ajal pandi ju häbiposti, toimusid kollektiivsed hukkamised. Laps õpib koolis halvasti – toodi vanem töökollektiivi ette ja muudkui anna aru.

AA: See kollektivism, mida meile sealt kolhoosikorra poolt peale suruti, oli midagi muud, kui see ühistunne ja ühiselt tegutseda tahtmine, mida meil siin Läänemere kallastel varem tunti. Olen soomlasi kuulnud ütlevat, et nemad on talgurahvas ning hindavad talgukultuuri. Arvan, et selles suhtes pole eestlased soomlastest olnud erinevad, vaid ligi pool sajandit võõrast võimu on jätnud meie kultuuri omad jäljed. Oleme vabatahtlikult ühistest huvides ikka tegutsenud, seegi oli meie külakultuuri osa, kuid idapoolt peale pressitud sundkollketivism oli midagi muud. See tähendas ka häbistamist, kui sa erined teistest ja ei tee täpselt nii nagu teised. Usun, et Eesti talgukultuur on taastumas, kui mõelda kasvõi meilt lähtunud teeme-ära-kampaaniast. Koostegemine on ju ka see, millest enne rääkisime – see on andmine, mis võimaldab hiljem rohkem tagasi saada. Me taasavastame seda vana.

TT: Noored võtavad seda puhtalt lehelt. Vanade puhul aga – peame kustutama selle nõukogudeaegse laupäevakute kogemuse ära. Kuid  sellega ei tegeleta. Mõeldakse vaid, et mina olen sellist asja juba elus küllalt teinud, saan nii vähe pensioni, mina ei hakka küll midagi tegema ega kellelegi midagi andma. Mõtteviis on selline, et annetamist peetakse kerjamiseks. Selliste hoiakute muutmisega tuleb teadlikult tegeleda, muidu jätamegi kasutamata võimaluse olla kogukonnale andjateks.

RT: Ma ei tunne Soome ühiskonda eriti, kuid see võib olla ka protestantlik mõju, kui mõistetakse, et võlg on võõra oma. Mõned ajavad selle väga keeruliseks, nagu ei saa teise ees ustki lahti teha, sest teine ei taha seda, sest peab siis justkui mulle moraalse võla tagasi maksma. Nägin kord Tartus, et Vanemuise tänaval oli keegi unustanud rahakoti auto peale. Viisin selle lähimasse toidupoodi. Kui sealt taas mööda läksin, siis mees, kelle rahakott see oli, ootas mind poe juures ning käis mulle peale, et peab mulle minu teo eest ostma viinapudeli. Võtsin kord tee pealt poisi, kes oli koos oma tüdrukuga hädas, sest nende autologu oli tõusul seisma jäänud ning vajas tehnilist abi. Viisin ta Otepääle, kuid siis kurtis poiss, et tal ei ole raha, et mulle maksta sõidu eest. Nüüd on mul selliste olukordade kohta vastus: ära maksa tagasi, maksa edasi — kellelegi teisele!

AA: Ühiskonnas on kõik omavahel seotud, kui minule tehakse head, siis on mul midagi ühiskonnale tagasi maksta. Ühiskond on komplekssüsteem, nagu on kirjutanud Akadeemias Robert Kitt. Tuleks aga nüüd põhiteema juurde tagasi: kas elu lõpp ja õnn on paigutatavad ühte lausesse ja mõttesse.

TT: Seda võib juba Gulliveri raamatust lugeda, et kõige suurem õnnetus on jäädagi siia ilma igaveseks elama.

RT: Õnn või pigem rahulolutunne on muidugi oluline ja vajalik. Kui mu abikaasa Mare suri, siis mu dekaan Kalifornias ütles välja, et ole õnnelik, et ta sul oli. Paljudel ei ole midagi sellist olnud. Sellises olukorras võibki nutta, et teda enam ei ole, kuid võib rõõmustada, et oli midagi väga head. Kuid eks seegi ole latiseadmise küsimus. Rahul võib olla sellegagi, kui tervis on korras, ega siis ka ennast tapma ei hakka. Kui aga tervis enam korras ei oles, siis üks põhilisi inimõigusi peaks olema, et ma saaksin oma elu lõpetamiseks abi. Minu arvates on see täitsa samas kategoorias nagu abordiõigus.  See on väga isiklik asi. Parem on, kui lõpp on järsk, ma ei tea, kas see on õnne küsimus. Pikk valus virelemine ei ole õnneliku lõpu kategoorias.

KEL: Küsimus on siis, kas õnnelik lõpp või lõputu õudus? Kas üldse mingi protsess saab olla õnnelik, kui see kunagi ära ei lõpe. Kui meil on aega lõputult, siis võime olla mkogu aeg rahulolematud, sest ikka ootame midagi paremat. Kuid kui aeg on lõplik ja me ei saa olla kindlad, kas tuleb veel midagi paremat, siis saame olla õnnelikud sellegi üle, mis meil juba on.

TT: Meil pikeneb vanem iga, mitte noorus. Pikeneb iga, kus väheneb jõudlus ja võimed käivad alla. Altpoolt tulevad peale uued generatsioonid ning kui tahad tõepoolest väga pikalt elada, milleks me minu arvates psühholoogiliselt valmis ei ole, siis pead olema kursis ka uute elustiilide ja tehnoloogiatega. 

RT: Kas surm on lõpp, sõltub ka sellest, kas usume hauatagust elu. Läbi kogu ajaloo on inimestel olnud vajadus uskuda surmajärgsesse ellu. Tundub, et Eestis on kõige rohkem neid, kes arvavad minu kombel, et lõpp on lõpp, peale mida enam midagi ei ole. Olen tahtnud teha seda  Metsaülikooli teemaks – Mida eestlane usub? – kuid sellest pole midagi välja tulnud. Lõpuks kasvas sellest välja hoopis Metsaülikooli teema – Mida eestlane kardab? Seda juleti Metsaülikoolis arutada. Seda, et ma usun, et kui me üksteist aitame, on meil parem elada, ei saa ma kuidagi tõestada. Ma lihtsalt usun.